EESTI ESINDUSE HOONED PARIISIS LÄBI AEGADE

05.02.2007

1918–1936

Esimene Eesti Vabariigi esindus loodi Prantsusmaale 1918. aastal, kohe pärast Eesti riigi iseseisvumist. Samal aastal Pariisi saabunud Eesti diplomaatiline esindaja Kaarel Robert Pusta, kellest sai aastail 1921–32 Eesti saadik Prantsusmaal, üüris esinduse jaoks korteri Pariisi kuueteistkümnendas linnajaos aadressil 7 rue de l'Alboni. Ruumipuuduse tõttu kolis esindus peatselt Champs-Élysées' vahetusse lähedusse Pariisi kaheksandas linnajaos. Aadressil 6 rue Magellan asuvasse suuremasse korterisse jäädi kuni 1936. aastani.

Eesti saatkond aadressil  6 rue Magellan	Eesti saatkond aadressil 4 rue Général Appert

1936–1940

Sel ajavahemikul tegutses Eesti saatkond Pariisi kesklinnas aadressil 4 rue Général Appert. Kuueteistkümnendas linnajaos asuva kinnistu ostis parun Mallet' pärijatelt Eesti Vabariigi nimel toonane saadik Otto Strandman. Neljakorruseline hōtel particulier' tüüpi linnapalee asus saatkondade piirkonnas. Lapsena seal elanud president Lennart Meri on maja iseloomustanud kui oma aja kauneimat Eesti esinduse hoonet Euroopas.
Valgest marmorist peatrepiga ja ligi viiekümne ruumiga majas tehti põhjalikud ümberehitustööd. Peale esindus- ja bürooruumide paiknesid seal ka saadiku residents ning diplomaatide ja abipersonali eluruumid. Üksikutelt säilinud fotodelt ja kaasaegsete mälestustest teame, et sisekujundus oli tõeliselt esinduslik: antiikmööbel, marmorkaminad, kunstiteosed, kroonlühtrid ja kallid vaibad.

1940–1991

1940. aasta augustis, kui Pariis oli juba okupeeritud ning Eesti NSV Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud, sai Eesti esindaja korralduse loovutada esinduse võtmed politseiprefektuurile. Saatkond läks NSV Liidu saatkonna kaubandusesinduse käsutusse, kuhu ta jäi ka pärast Pariisi vabastamist. Sõja ajal oli hoone lühikest aega ka Saksa okupatsioonijōudude valduses.
1970. aastatel maja lammutati ja selle asemele kerkis Nõukogude Liidu kaubandusesinduse töötajate korter elamu.

1991

Peale Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist 1991. aastal saabus Prantsusmaale Eesti ajutine asjur Malle Talvet. Eesti hakkas kohe taotlema kinnistu tagastamist.
Algas kohtuprotsess. Eesti valitsus volitas vabariigi huve esindama Prantsusmaa Rahvusassamblee Balti riikide sõprusgrupi esimehe, parlamendisaadiku Michel Pelchat'. Eesmärgiks oli tunnistada Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa riigiasutuste tegutsemine Balti riikidele kuuluvates hoonetes ebaseaduslikuks ning nõuda, et Eestile kuuluvate varade eest makstaks kompensatsiooni.
Protsess rauges, kuna kohus jõudis järeldusele, et tal puudub selles küsimuses jurisdiktsioon. Eesti riigile kuuluvast kinnistust oli saanud Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa saatkonna osa, mida kaitses diplomaatiline puutumatus.
1991. aasta lõpus andis Prantsuse valitsus Eesti, Läti ja Leedu saatkondadele ajutiseks kasutamiseks asendusruumid aadressil 14 boulevard Montmartre, mis asub Pariisi üheksandas linnaosas. Viis tuba maja ärklikorrusel polnud siiski võrreldavad kunagise esindushoonega. Eesti saatkonna all asusid ka Läti ja Leedu saatkonnad. Maja esimesel korrusel tegutseb siiani Hard Rock Café.

1998

Esimestel taasiseseisvumisjärgsetel aastatel suureks abiks olnud ruumid jäid kiiresti kitsaks ning olid mitmel põhjusel saatkonna tööks sobimatud. 1998. aasta alguses kolis esindus taas saatkondade piirkonda Pariisi kaheksandas linnajaos, seekord juba avaramatesse  ruumidesse. Aadressil 46, rue Pierre Charron asuv rendipind oli aastatel 1998–2001 Eestit Prantsusmaal esindanud suursaadik Ruth Lausma Luige sõnul "lootusrikas vahepeatus teel oma majani". Saatkonnal avanes tänu uutele ruumidele võimalus korraldada vastuvõtte, näitusi ja konverentse.

2001

2001. aastal saatis Prantsuse välisministeeriumi peasekretär Loïc Hennekinne Balti riikide suursaadikutele kirja, milles väljendas Prantsuse võimude soovi leida saatkonnahoonete küsimuses kiire ja õiglane lahendus. Alanud läbirääkimiste esimeses voorus osales ka Vene Föderatsiooni suursaadik. Läbirääkimiste lõppu tähistas sümboolselt president Jacques Chiraci riigivisiit Tallinna 31. juulil 2001. Prantsuse president teatas president Lennart Merile ametlikult, et ajalooline õiglus on jalule seatud: Prantsusmaa hüvitab Eestile sõjaeelse hoone, makstes kompensatsiooni, mis võimaldab osta samaväärse kinnistu.

Eesti saatkonna avamine 6. detsembril 1991	Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves ja Prantsuse välisminister Hubert Védrine

13. detsembril 2001 kirjutasidki Eesti toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves ja Prantsuse välisminister Hubert Védrine alla kahepoolsele kokkuleppele, mille kohaselt Prantsusmaa võttis kohustuse hüvitada Eesti Vabariigile 1936. aastal soetatud kinnistu. Leping kinnitab veel kord, et Prantsusmaa pole kunagi tunnustanud Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt. Samaaegselt Eestiga sõlmisid Prantsusmaaga kahepoolse kokkuleppe kinnistute hüvitamise kohta ka Läti ja Leedu.

2005

Uue saatkonnahoone ostis 2005. aastal Eesti Vabariigi nimel suursaadik Andres Talvik. Kinnistu asub kaheksandas linnajaos aadressil 17 rue de la Baume. Lisaks funktsionaalsusele, mis saatkonnale vajalik, meenutab neljakorruselise hōtel particulier' tüüpi hoone välisfassaad 1936. aastal Otto Strandmani poolt ostetud maja.
Veebruaris 2007, pärast põhjalikke renoveerimistöid, avati Eesti Vabariigile kuuluv uus saatkonnahoone Pariisis.

EESTI VABARIIGI SUURSAATKONNA HOONE ÜMBEREHITUS

17 RUE DE LA BAUME, PARIISI 8. LINNAOSA

Enne ümberehitust

Maja pärineb aastast 1864. Aegade jooksul on seda mitmeid kordi ümber ehitatud. Viimane suurem ümberehitus toimus 1970. aastatel, kui ehitati kinni siseõu. Hoone tänavafassaad on säilitanud läbi aegade algupärase ilme, kui välja arvata kangialune ja väravad. Kahjuks on need asendatud terasest "modernse" sissepääsuga, kangialuse asemel on püstitatud sissepääsuhall.
Ka hooviosas on 70-ndatele omases stiilis juurdeehitus. Kogu krunt on praktiliselt täis ehitatud. Õnneks on säilinud siseõu, kuigi veidi väiksemas mahus. Hoov on kaetud kasvupinnasega, tänu millele kasvavad siin ronitaimed, väiksemad puud ja põõsad.

Millisena avanes vana hoone eestlastele selle esmakordsel külastamisel 2005. aasta märtsis?

Siseruumidesse oli püstitatud hulgaliselt kergvaheseinu ja kappseinu. Moodulripplagede ja kipsist topeltlagede tõttu tundusid ruumid madalad ja hämarad. Varasemat projektmaterjali ei õnnestunud kahjuks kusagilt leida. 2005. aasta märtsis ja aprillis viidi läbi rida uuringuid, mõõdistusi. Uurimistööde käigus eemaldati 70-ndatest pärinevad kergkonstruktsioonid: põrandakatted, ripplaed, topeltseinad. Tööde käigus parandati-tugevdati hulgaliselt alusplaane. Kattekonstruktsioonide avamise ja eemaldamise käigus avastati algupäraseid detaile, näiteks stukklaed hoone esimesel ja teisel korrusel, samuti väärispuidust mosaiiklipp-parketiga kaetud põrandad. Teisel korrusel on säilinud mõned oletatavalt algupärased ukselehed.

Stukkdekoor	Stukkdekoor	Väärispuidust mosaiiklipp-parketiga kaetud põrand

Ehitustööd

Projekteerides sai võetud eesmärgiks säilitada hoone arhitektuurne välimus. Et mitte vastuollu minna tänava ja kogu linnaosa väljakujunenud arhitektoonika ja mastaapidega, otsustati maja mahtusid ja kõrgusi mitte muuta.

Fassaadi muutmise projekti vormistas Pariisi arhitektuuribüroo Atelier d’architecture Marcel J. Martin. Hoone renoveerimisel on järgitud muinsuskaitse nõudeid.

Tänavafassaad restaureeriti täielikult – puhastati kivipinnad ja ennistati dekoorielemendid. Kuna originaali pole säilinud, tehti uus peavärav Pariisi tüüpiliste väravate eeskujul. Samas stiilis on ka konsulaarosakonna ukse lahendus.

Maja siseõuepoolne fassaad on samuti renoveeritud. Kogu siseõu ja katuseterrass on kaetud plaatkattega. Katuseterrassi kohale paigaldatud klaaskatus kaitseb vihma eest ning võimaldab pinda vastuvõttude ajal ja muudelgi puhkudel kasutada.

Tänavakorrusel asub maja peasissepääs, samuti konsulaarosakond, mille tarvis on projekteeritud eraldi sissepääs. Paraadukse juurest suundub trepp läbi vahekorruse teisele korrusele. Siin paiknevad vastuvõtu- ja nõupidamissaalid. Neis ruumides tulidki pärast ripplagede eemaldamist välja algsed stukklaed. Suhteliselt heas korras, vaid väikeste kahjustustega laed on tervenisti ennistatud. Ülejäänud ruumides otsustati stukklaed konserveerida, kinnitada ja katta kipsplaadist ripplagedega.

Olemasoleva vana parkettpõranda mustri järgi on kõikidesse esimese ja teise korruse ruumidesse tehtud analoogsed põrandad. Uste valmistamisel on aluseks võetud säilinud detailid vanadelt ustelt.


Olavi Nõmmik, arhitekt